25.10.2017 (kolmapäev)

Andri luges rahvusvahelisest infost, et eile (teisip) oli kuulsa Agungi vulkaani piirkonnas maavärin 6,7 magnituudi, mis võib tekitada juba üsna suuri purustusi, meie siin lõuna pool ei tundnud midagi.

Hommik algas taas varakult, mina ei tea aga mehed ei taha siin üldse magada. Hommikusöögi aeg ka “kummitab”, vaid kella 10-ni saab süüa. Seega hiljemalt kella 9-st oleme end sööma sättinud.

Tänase reisiplaani otsustas Alard, kes soovis minna vaatama Tanah Lot Templit. mis asub maalilisel mererannal Bali läänekaldal. See 16. sajandil rajatud tempel on üks kuuest kõige pühamast templist Balil. Tõlkes tähendab Tanah Lot maa templit meres. See asub kõrgel kivipaljandil kaldast eemal, kuhu läbi soojade vahutavate lainete pääseb jalgsi ligi ainult mõõna ajal. Legendi kohaselt valvavad merimaod templit kurjade jõudude eest.

Mehed läksid hotelli ette autojuhti kauplema, said 450,000 ruupiat edasi-tagasi sõit koos ooteajaga so 30 eur. Sõit kestis tunnike, vahemaa meie hotellist oli kõigest 23 km, lihtsalt liiklus on siin väga aeglane ja ummikuline. Nägime eile ka ühe avariipõksu ära, kus kaks rollerit omavahel kokku põrkasid – üks roller sõitis vastassuunavööndis. Õnneks midagi suurt ei juhtunud, oli vaid pleki mõlkimine, mis juhtus just meie auto nina ees. Vahva oli jälgida meie autojuhi reaktsiooni toimunule – väljuhäälne siiras naer. Arvasime, et siinne rahvas on rahulik ja sõbralik, aga pärast seda pisikest kõksu oli näha, kuidas osalistel veri keema läks – omas suunas sõitnud (õigesti sõitja) juht vihastas ja rääkis nii, et tatti suust pritsis ja rusikas tõusis. Teisel rolleril (põhjustaja) taga istunud naine patsutas vaid olukorra põhjustanud mehe õlale ja kõik läksid oma teed edasi, justkui eelnevalt poleks olnud.

Üks erinevus meie ja siinse liikluskultuuri vahel on signaali kasutamine. Kui meil on tavapärane see, et signaali antakse liiklejale, kelle käitumine meile ei meeldi ja soovime teda sellest teavitada, siis siin on see pigem viisakuse näitamine/ ohutuse tagamine. Signaali antakse näiteks siis, kui ollakse pimedas kurvis, et hoiatada teisi liiklejaid, et me tuleme. Lisaks kasutatakse signaali tihedas linnaliikluses et endast märku anda. Näiteks siis, kui auto läheneb rollerile. Huvitav oli ka see, et meie kahe päeva autojuhid olid liikluskäitumiselt erinevad, esimese päeva juht jättis kohe sümpaatse mulje – turvavöö kenasti kinnitatud ja suunatulede asukoht oli samuti teada ning signaali andis ka viisakalt ning lubas kõrvalteedelt teisi juhte peale. Teise päeva juht ei kinnitanud turvavööd, suunatulesid enamasti ei kasutanud ja üleüldse oli natukene äkilisem. Tagasiteel istus Alard ees, küsisime talt, kas ta on kõrvalistmel juba pidurit ka vajutanudJ. Autode puhul märkasime seda, et auto marki näitavad märgid on vist küll tehases bingo-meetodil lisatud – meie ees sõitis kaks identset autot, ühel oli Toyota märk, teisel Datsun, meil tuntud Lexuse maastus kandis siin Toyota märki. Kuigi meie kui eurooplaste jaoks on siinne liiklus üks paras segadus, lahenevad erinevad manöövrid siin iseenesest, jääb mulje, et märkideta toimib kõik justkui paremini – kõik vastutavad, ristmikel võetakse hoog maha. Teeme Eestis proovi?!:) Ahjaa, maksimaalne kiirus mida kogenud oleme, on 60 km/h.

Jõudsime templi väravatesse, õhutemperatuur võis olla isegi üle 30, hullult palav oli ja õhk seisis. Maksime sissepääsu eest 60,000 ehk 4 eur, lisaks auto tasu 5,000, autojuht parkis oma auto ja meie läksime TÕELIST turistikat vaatama, kus looklev tee oli täis poode ja tüütuid kauplejaid. Iga müüja peab ilmtingimata kõiki turiste ju kõnetama...Erinevus Egiptusega on see, et kauplejad jätavad sind peale pearaputuse ja naeratuse rahule.

Peale pikka, palavat ja väsitavat väljasõitu tulime taas oma lemmikbasseini äärde, mis on arvatavasti soojendusega, seega väga-väga soe. Ja nüüd info eelkõige meie ujujast sõpradele – basseini pikkus on 25 m ja laius 8 m.

Õhtusöögid olid kõigil erinevad, Andri proovis kõrvitsasuppi, mis ei pidanud olema üldse kõrvitsa maitseline. Alard võttis veiseliha riisiga, Kerlil oli paneeritud kana ja minul praetud riis juurviljadega.  

Õhtusöögi saab siin restoranis 40–75 tuh ruupia eest, mis on 3–5 eur. Õlu maksab nii basseini ääres kui ka restoranis 0,33/30,000/2 eur ja poes 1,5 eur ja suur pudel (pindine) 45,000/3 eur. Veini saaks poest alates 25 eur, seega väga kallis.

26.10.2017 (neljapäev)

Täna luges Andri, et öösel oli Agungi juures 5,2 magnituudiline maavärin. Meil jälle mitte midagi.

Otsustasime täna jalgu puhata ja blogi rohkem kirjutada, sest pilte ja videoid on kogunenud juba terve hulk, mida tahaksime teiega jagada. Oleme basseini ääres, taevas on poolpilves, on väga soe ja mõnus. Kerli loeb Bali raamatut, Andri ja Alard “magavad” basseinitoolidel. 

Päeva teise poolde broneeris Kerli endale 1,5-tunnise Shiatsu peale, mis maksab 253,000 ruupiat, mis on u 15 eurot ja sisaldab jalavanni, pea Shiatsu massaaži, jala- ja kätemasaaži, õla- ja kaelamassaaži ning peapesu ja kuivatamist. Protseduur algas jalavanniga, mille juurde serveeriti külm jook ning mis toimus hotelli fuajees. Teenindaja nimi oli Meri, Kerli ütles talle, et tema nimi tähendab eesti keeles merd. Pärast jalavanni suunduti hotelli esimesel korrusel olevasse spa-sse, kus klient pandi pikali äärmiselt mugavasse tooli ning massaaž võis alata. Massaaž algas peast ja näopiirkonnast erinevate vajutustega, jätkus käte- ja jalamassaažiga, seejärel suunduti istuma, jätkus kaelamassaaž.  Protseduur lõppes peapesu ja föönitamisega – 1,5 tundi möödus ülehelikiirusel ja tunne pärast seda oli jumalik. 

Pärast Kerli massaažist tulekut suundusime linna, et viimasel õhtul Balil mõnd teist söögikohta proovida. Kõndisime ja kõndisime, kuniks olime astunud ca 9000 sammu ja lõpetasime ikka meie enda hotellis, kus meile juba omaks saanud särasilmsed teenindajad meid rõõmsal meelel vastu võtsid. Sirli jäi kindlaks varasemalt proovitud oliividega spagettidele, Alard võttis Hawaii pitsa, Andri burgeri ning Kerli nuudlid kana ja aedviljadega. Pärast söömist pakkime asjad ja läksime varakult magama, et hommikul Nusa Penida poole teele asuda.