Elamusvaated

28.10.2017

Eile õhtul õhtustasime hotelli restoranis. Sirli ja Kerli valisid kana (Chicken Sate), Alard midagi supilaadset ning Andri grillitud sea. Imestasime, et kedagi meiega koos õhtustamas polnud, kaaslasteks olid vaid väikesed sisalikud, kes vapralt putukaid püüdsid. Naudime siinset vaikust.

Ehmatus õhtusöögilt tulles. Õhtusöögilt tulles ootas meid ees justkui hetk muinasjutust “Kolm karu”. Ainult küsimuse asemel, et kes on meie voodis maganud, küsisime endamisi, kes on meie toas tuled põlema pannud, kes on kardinad ette tõmmanud ning kes on meie magamistoa ukse kinni tõmmanud!? – olime üllatunud (halvas mõttes). Andri seadis sammud administraatori poole ja selgus, et see on osa nende teenindusest – pärast päikeseloojangut pannakse kõikides tubases põlema hubane valgus ning kelle toas pole kardinad ees, tõmmatakse ka need ette. Administraator ja tuba külastanud teenindaja vabandasid meie ees. Sirlit ja Alardit ootasid nende esimese korruse residentsi seinal ees aga väiksed gekopreilid/noormehed. Tulemuseks (ei tea, kas just sellepärast, aga ...) oli see, et Sirli nägi öösel unes varaani ning ei saanud ka pärast ärkamist aru, kas tegemist oli une või reaalsusega – õnneks oli see vaid unenäguJ

Kui eelmises hotellis olid meil kõrvuti toad, siis sellel korral on Sirli ja Alard esimesel korrusel ning Kerli ja Andri teisel korrusel maja teises otsas. Eile õhtul leppisime kokku, et kohtume kell 9.00 hommikusöögilauas. Hommikusöögiks toodi meile lauda menüü, kust saime valida nelja erineva hommikusöögi komplekti vahel – Cristal Bay Sunrise, Mantapoint, American ja Continental Breakfast. Sirli ja Alard valisid Ameerika ja Kerli ning Andri Continental hommikusöögi, kõik võtsime kõrvale värskelt pressitud apelsinimahlad ning kohvi, mis maitses üllatavalt hästi ja toimis hea äratajana. Süüa oli nii palju, et teenindajad küsisid, kas soovime ühte lauda juurde.

Kell 10.00 ootas meid hotelli juures auto (Suzuki) koos kohaliku noore juhiga, kes muuseas kinnitas ka turvavööJ. Enne teele asumist küsis autojuht, kas oleme valmis. Palusime tal veel korra oodata ja uurisime, kas saame ehk tagumist istet pisut tahapoole nihutada, juht ei teinud küsimusest välja ja alustas sõitu. Hetk hiljem küsis Andri, et mis on meie esimene koht, mida vaatama läheme, siis selgus, et autojuht ei oska inglise keelt. Õnneks olid Andri ja Alard eile õhtul sõidumarsruudi ja tasu osas administraatoriga kokkuleppe teinud. Kolme vaatamisväärsuse külastamine võttis aega u viis tundi ja maksis meile 500.000 kohalikku raha, meie rahas ca 33 eurot.

Veel  eelmisel päeval olid mehed veendumusel, et teekonna võiks ette võtta mopeedidega, Sirli ja Kerli polnud sellest mõttest erilises vaimustuses. Täna tänasime õnne, et me siiski autojuhi valisime – kohati oli küll tee ilus asfalteeritud, kuid palju oli sellist teed, mis koosnes VÄGA suurtest aukudest ning lisaks sellele oli tee VÄGA kitsas ja väga järskude tõusudega. Õnneks oli meie autojuht väga viisakas, lasi signaali enne igat suuremat kurvi ja vajadusel jäi seisma ning lasi teised autod mööda. Minnes oli maksimaalne kiirus spidomeetril ca  20 km/h, kasutusel oli enamasti esimene, mõnikord ka 2. ja 3. käik, tagasiteel saime kätte 40 km/h. Mopeediga minnes oleksime pidanud lisaks seljakottidele ka motokiivreid kogu aeg igale poole kaasa tarima ja päike oleks meid tõenäoliselt väga ära põletanud. Meie esimene vaatamisväärsus oli Kelingking, kust kaljult avanes vaade alla imeilusale rannale, mida rannana kasutada on üsna keeruline, sest teekond alla oli väga ohtlik. Sinna läks väga kitsas ja järsk teerada mööda kalju serva.

Teine/kolmas sihtkoht oli Angel’s Billabong ja Broken Beach. Vaadake vaid neid pilte, sõnad oleks siinkohal üleliigsedJ

Oli see vast vahva päev... Kaljutreppidel ronimisi, imelisi vaateid ja võimsat meremöllu... Kerli ütles, et ta pole veel nii ilusates kohtades oma elu jooksul varem käinud. Andri, Kerli ja Alard filmisid ja tegid ülipalju pilte ja videosid, sest kõik oli nii VÄGEV...

Peale ringreisi mõnulesime taas hotell basseini ääres, õhtul külastasime taas meie imearmsat restorani  ja proovisime uusi toite.

Homme on plaanis järjekordne autosõit, mis seekord viib meid Crystal Beachile ning jätkub sealt paadisõiduga snorgeldama. Naised on sellel reisil lihtsalt iluks kaasas J