Kodus tagasi

Kodus tagasi.
On teisipäev, 7. november ja kell on 5 hommikul. Ajavahe annab tunda, Balil on praegu juba peaaegu keskpäev.
Viimane päev Balil oli natuke nagu hea sissejuhatus igapäevasesse kodusesse ellu – ilm oli alates lõunast pilves ja hall ning sadas vihma. Ainult õhutemperatuur oli jätkuvalt nagu naelutatult 30 soojakraadi.
Denpasari ilmaprognoosi praegu vaadates, on muutus eelnevaga küll ainult see, et igapäevase 30 kraadi asemel tuleb seal nüüd 32 kraadi – see olekski meile juba LIIGA palju olnud :D

Pärast hommikusööki, meie viimases kaunis hotellis, alustasime pakkimisega. Andri ja Kerli käisid veel linna peal viimaseid oste tegemas. Kuna lennuk väljus alles õhtupoolikul ja et me ei peaks oma pakkide otsas kuumas ootama, pikendasime hotellist ühe toa välja kirjutamise aega 3 tunni võrra, makstes iga lisatunni eest 100 000 juurde (kokku 20 €).

Meie hotelli auto võttis meid lennujaama sõidutamiseks peale kell 16.00 ning lennuk Balilt Kuala Lumpurisse väljus 5. novembril kell 19.20, Eesti aja järgi siis kell 12.15. Järgnes kokku 25 tundi reisi, vahepeatustega 1,5 tundi Kuala Lumpuris ja 4,5 tundi Amsterdamis. Tallinna saabusime 6. novembril  kell 13.15.
Kuna pikk lend Kuala Lumpur–Amsterdam oli öösel, siis üritasime sellel ajal võimalikult palju magada, et oma ajavööni ajaga oleks parem harjuda. Nagu teada, ühe päevaga veel päris ära ei harjunud.
Amsterdami lennujaamas hommikunäksi ajal tõusis päike ning ka lennul peal pool pilvi nautisime päikest (täpikesed pildil on akna peegeldus kohvikust, triibud aga lennuki toss).



Tallinn tervitas meid siiski juba koduselt tuttavlikult halli, pilves ja vihmase ilmaga, õhutemperauuriga 7 kraadi tugevalt üle nulli. Eks hallide värvide ja 25 kraadise temperatuuri langusega ongi vist kõige raskem harjuda.
Suundusime oma pagasi lindi juurde. Ka S&A otsustaid Balil viimasel hetkel oma pakke tagasitulekuks vähendada ja panid ühe väikese käsipagasikohvri vedelike ja suurema osa riietega suurde pagasisse. Ootasime, mis me ootasime, aga seekord otsustas keegi mujal, et meie pakke selle lennuga siiski vee ei saadeta. Tegime avalduse pagasiteenusesse ja saime letist kohe teada, et see on igapäevane lugu... No vot siis... Igatahes anti lootust, et juba täna saame oma kohvrid nii Viljandisse kui Võrru – elame näeme...

Kokkuvõtteks:
Balil elab ca 4,3 miljonit inimest, arvestamata turiste ning seda vaid 5800 km² peal, millest veel osa moodustavad vulkaanilised mäed ja troopiline vihmamets ehk džungel. Saaremaa on 2800 km², ainult 2x väiksem. Seda ülisuurt rahvastikutihedust on tunda ja näha igal sammul nii jala käies kui liikluses. Tegelikult ongi ilmselt kogu saar, vähemalt meie nähtud saare lõuna osa, üks suur linn.

Bali liiklus. Vaatamata esmapilgul tunduvale tohutule kaosele liikluses valitsevad seal omad reeglid, mille põhialuseks on sõbralikkus ja üksteisega arvestamine. Liiklusmärke on minimaalselt või enamasti neid polegi ja tundus, et neil vähestel on pigem dekoratiivne eesmärk. Vaatamata tohutule liiklussagedusele (Tallinna tipptund on selle kõrval nagu liiklus öises Viljandis) ei näinud me liiklusõnnetusi ega ka ülemäära palju mõlkis autosid. Kuldvõti on muidugi ka see, et tänu tihedale liiklusele, ülikitsastele ja käänulistele teedele, ei ole seal võimalik kiiresti sõita. Kiirus on reeglina alla 40 km/h ning 60 km/h kiirus on ikka juba hull kihutamine, mida saime kogeda ainult üksikutel kordadel asulavälistel lõikudel. Automarkidest on saarel esindatud 99,9 % osas jaapanlased ja korealased, levinumad Toyota, Suzuki ja Daihatsu ning sellised mudelid, mida meil Eestis enamasti näha ei ole. Autopark tundub üsna uus, vanemad autod on vaid  suuremad kastikad ja bussid. Ja muidugi rollerid... neid on vist miljoneid.

Bali ilm. Hetkel on neil kevad ja novembrist algab suvine vihmasaju periood. Vaatamata ilmaprognoosile, mis lubas kohati iga päev sademeid, õnnestus meil vihma kogeda väga põgusalt ainult viimasel päeval. Päike on seal aga hästi intensiivne, isegi pilves ilmaga hakkab nahale - ilma päikesekreemita (20+) on kindel, et saad põletada...
Alard ütles reisil, et ta pole varem nii rohelistel saartel käinud, tõepoolest, nii lilli kui puid/põõsaid ja palme on väga palju.

Bali inimesed. Ülimalt sõbralikud, tänulikud ja alati naeratavad. Oli tunda, et nad soovivad sulle siiralt head. Kõik on erandlikult süsimustade juustega, lühemat kasvu ja tumedama nahavärviga. Eriti naiste juuksed on kadestmist väärt juuksepahmakad. Lapsed on väga nunnud, eriti väikesed tüdrukud.

Bali toit. Väga maitsev ja odav, aga küllaltki rasvane – vaatamata palavusele, higistamisele, ujumisele ja liikuvusele ei õnnestund meil kellelgi oma kehakaalu vähendada. Lahja alkohol (õlu ja karastusjoogid) olid poes täiesti mõistliku hinna eest, 0,33 õlu poes veidi alla 2 euro, restoranis u 2,50 eurot, 0,33 Coca-Cola 1 euro. Veinid olid ülikallid, alates 20 eurost ülespoole. 

Õlledest olid meie lemmikud Bali Hai ja Bintang. 

Seljakotiga ehk käsipagasiga reisimine soojale maale – täiesti võimalik:-) Sirlil jäi päris mitu riiet täiesti kasutamata, kampsuneid (ka kõige õhemaid) ei ole vajadust Balile kaasa võtta ja kohvriruumi nende peale raisata.

Neljakesi reisimine on väga hea – saab kenasti autole ja alati on keegi, kes pakke saab valvata, kui on asjaajamisi (nt paadisõitudel). Hea on ka plaane, pilte ja videosid teha – kõik on pildil, sest kellegi kaamerasse ikka sattusid. Siinkohal eriline tänu veelkord meie reisi peakorraldajale, Andrile, kelle õlul oli nii asjaajamised/korraldamised kui ka sorav inglise keel.

Soovitame soojalt sinna reisida ja omal nahal tunda!

AITÄH kõigile, kes leidsid aega ja tundsid huvi ning lugesid meie reisil toimtamisi! Meil igatahes oli puhas rõõm neid päeva kokkuvõtteid teieni tuua :D

Päev Ubudis

5.11.2018 

Ongi pühapäeva hommik, täna peamiselt pakime. Kuna lennuk siit Balilt Kuala Lumpurisse väljub alles 19.15, siis palusime ühele toale pikendust 3 h, mis läheb meile kokku maksma 100 000 1 h eest ehk kokku 20 eur. Kell 16.00 viib hotelli auto meid lennujaama, hinnaks 170 000 raha ehk u 12 eur. Lennujaam on lähedal ja üle 15 min siit ei sõidaJ Lennuplaan on sama, mis tulles: Bali-Kuala Lumpur (Malaisia, lennuk väljub 23.50)-Amsterdam-Tallinn... Esmaspäeva pealelõunal peaksime olema kõigi eelduste kohaselt siis Tallinnas.

AGA me oleme teile kõigile võlgu eelmised 2 päeva. Üle-eelmise päevaga on lihtne, see oli 100% väljapuhkamise ja uue pika tuuri väljaotsimise päev. Sõime-jõime, lugesime, ujusime ja päevitasime hotelli katusel oleva basseini ääres.

Nüüd aga eilsest. Võib taas öelda “oli see vast päev”!!!

Võtsime omale ette tuuri Bali väga kuulsas piirkonnas, saare sisemaal, UBUD’s. Andri otsis internetist reisikorraldusfirma, kes pakkus autojuhti/ingl. keelset giidi terveks päevaks (kuni 10 h) transportimise ja giiditeenuse eest tuli meil tasuda 50 eur. Lisaks jäid meil tasuda kõik võimalikud sissepääsud ja soovi korral lõuna (etteruttavalt võib siinkohal ära märkida, et kogu pikk päev koos transpordi, autojuht/giidi, sissepääsude ja lõunasöögiga läks inimene maksma 25 eur).

Kell 8.30 oligi tellitud auto meie hotelli ees ja pikk sõit mööda Bali teid, meile jätkuvalt väga keerulises vasakpoolses liikluses, võis alata. Esimene peatus oli Batuani templis. Tasusime 10 000 raha inimese kohta nö annetuseks, saime selga seelikud ning sisenesime koos autojuhiga templi territooriumile. Templis tutvustas giid meile hinduismi põhimõtteid ja templi eripärasid. Kõikidel balilastel on oma kodus või tänavanurgal oma tempel, kus käiakse igapäevaselt 3x päevas andamit viimas ja palvetamas. Tavaline andam koosneb enamasti lilleõitest (Frangipani), enamasti oli sinna lisatud veel sigarette,  küpsist, kommi ja suitsev viiruk. Pärast palvetamist panevad mehed omale kõrva taha ja naised juustesse lilleõie.  Suurtes templites käiakse suurematel tseremooniatel. Iga hindu käib mingil ajal oma templis andameid valmistamas ja korrastamas. Iga hindu usub ühte jumalatest. Iga jumal sümboliseerib erinevaid teemasid nt meri või põld. Iga jumalakoda kaitsevad “valvurid” – skulptuurid, millel on inimese keha, pea koosneb kõige võimsamate olendite tunnusjoontest – nt kihvad ja suured silmad. Eeskuju on võetud draakonitest, lõvidest, ahvidest jt võimsatest loomadest.

Andri koos meie autojuhist giidiga. 
 

Järgmisena sõitsime kuulsa Tegenungan kose juurde. Siin maksis sissepääs 10 000 raha ehk alla ühe euro inimene. Kõrge trepp (165 kõrget astet) viis ka alla kose juurde. Siin jättis autojuht meid omapäi, ei viitsinud palavaga mööda treppe käia, ja ootas kuni me ülesse tagasi tuleme.  Kosk on üle 40 m kõrge. Siin oli taas turistide peale mõeldud – iga asi, millele silm peale hakkas, maksis J Näiteks kiik, kus Kerli kiikus, maksis 15 000, Andri ülesminek kose algusesse maksis 10 000.

Kolmas sihtkoht oli ahvimets (Monkey Forest). Piletihind 50 000 raha, mis on u 3.50 eur. Ahvimets on linna südameks, kus kasvavad haruldased taimed ja taimed, millel on rituaalne eesmärk. Ahvimetsa eesmärk on säilitada piirkonda Tri Hita Karana (üks hinduismi filosoofiatest) põhimõtete järgi. Tri Hita Karana tähendab kolme viisi saavutamaks vaimset ja füüsilist heaolu: “tri” tähendab puu, “Hita” õnnelikkus, “Karana” käitumine. Kui inimesed suhtuvad austusega ahvidesse ja pühametsa, siis austavad nad ka üksteist. Ahvimetsas elab ligi 700 ahvi, kes on tuntud kui Bali pikasabalised ahvid, teaduslikud tuntud kui makaagid. Ahvid jagunevad viide gruppi – põhitempli esised, Michelini, ida, kesk ja surnuaia ahvid. Iga grupp koosneb 100–120-st ahvist.  Kuna neid on palju, siis on nende ahvide vahel ka võimuvõitlust. Bali pikasabalised ahvid on omnivoorid, põhitoiduks on maguskartulid ja neid toidetakse kolm korda päevas ning söögikorrad sisaldavad veel ka banaani, papaia lehti, maisi, kurki, kookost jt kohalike puuvilju. Mets nägi välja nagu filmis Avatar.

Sirlile ja Kerlile ei olnud see metsas käimine üldsegi mitte lihtne reisi osa. Ahvid olid küll väikesed, aga neid oli ikka väga palju. Mõned püüdsid hüpata õla või pea peale, üks ahv tahtis naksata Alardi tossu, saime õigel ajal jala eest ära.

Neljas sihtkoht oli Bali suur vaatamisväärsus – rohelised riisiterassid, kus saime ka lõunat kohalikus Warungis süüa (lisaraha eest). Siinkohal on sõnad ülearused, võib-olla suudavad järgnevad pildid seda ilu edasi anda. Kohe kohviku serval, riisipõldude vahel, jalutas üks farmer, kaks suurt korvi koos bambuslatiga õlal, loomulikult tegime temaga pilti ja ei jäänud ka tema kitsiks – küsis selle pildistamise eest raha. Andri andis 20 000 rahatähe... Pärast söömist otsustas Andri riisipõldude vahele uudistama minna. Teekonna jooksul oli kuulda mitmeid sulpsatusi, kus teadmata ja nägemata loomad Andri eest vette sulpsatasid või sahinaga riisipõldude vahele kadusid. Tagasiteel kuulis Andri juba kaugelt hüüdmas: “Donations, donations, donations...”. Aga Andri oli oma viimase sularaha farmerile juba ära andnud...

Järgmine sihtkoht oli kohaliku kohvi ja tee degusteerimise keskus koos poega. Parklas võttis vastu meid üks rõõmsameelne noor tütarlaps, kes tutvustas meile, kuidas ja millest Balil kohvi ja teed tehakse ning kuidas valmib maailma kalleim Luwaki kohv (Kopi Luwak).

Luwaki kohv tuleb erilise saamislooga – Aasia palmitsiibet ehk eksootilisele kärpkaslasele söödatakse kohvimarju. Kohv väga kõrge kvaliteediga. Esiteks seetõttu, et Aasia tsiibet on omamoodi gurmaan. Loomal on suurepärane haistmismeel ning ta toitub ainult kõige küpsematest kohvimarjadest. Isegi kogenuim kohvikorjaja ei suuda tsiibetiga võistelda. Teiseks, kui kohviube töödeldakse tsiibeti seedesüsteemis, teeb looduslik käärimisprotsess kohvimaitsed veelgi tugevamaks. Samuti omandab kohv suurepärase ja mitmekülgse aroomi. Kohvisordi aroomides on tugev värskus, milles varieeruvad pähklite- ja šokolaadinoodid, lõpp kulmineerub meeldivalt värske järelmaitsega. Kopi Luwaki peetakse kõige kallimaks sordiks maailmas ning jooki tarbitakse gurmeelistel eesmärkidel. Ubade kilohind varieerub 500-st 1300 euroni. Eestis võib tass Kopi Luwaki jooki maksta 10–15 eurot, samas mujal Euroopas kuni viis korda rohkem.

Meil oli võimalus tasuta proovida 14 erinevat teed/kohvi. Eriliselt maitsenud teesordid ostsime sealsest poest külmadeks talveõhtuteks kaasa. Teel auto juurde näitas meie teejuht suurt ämblikku ja kohe sai see ämblik ka üles pildistatud. Tegelikult oli neid ämblikke seal veel… Selle peale küsisime, kuidas on seal lood ussidega. Saime vastuseks, et on, eriti mürgine on üks liik – rohelised puumaod. Kui seda näed, tuleb kiiresti jooksu pista. Me õnneks seekord ei näinud.

Tagasiteel oma hotelli külastasime veel ühte suurt kunstigaleriid, kus olid kohalike kunstnike ja Bali stiilis maalid ja joonistused. Väga vägevaid töid oli – elaks palees, siis võtaks kohe mituJ

Vot selline vägev päev oli….

Tagasi Balil

2.11.2017

Hommik Lembonganis, peale lõunal juba tagasi BalilJ Viimased kolm ööd Balil + üks öö lennukis tagasisõidul Eestisse (saabume esmaspäeva pärastlõunal Tallinna lennujaama).

Täna peamiselt kulgesime ühest kohast teise. Kell 12.30 tuli meile hotelli järele transfeer, mis viis meid sadamasse, sealt läksime kiirpaadile ja veel edasi ühe vana bussi logutikuga meie uude hotelli (Vasanti Kuta). Alard avas paadisõidul enda kiiruskaamerate äppi ja voilaa ... sai meie kiiruseks paadis ca 50 km/h. Kokku läks see meile 4-le maksma 1 200 000 ehk 300 000 inimene ehk 20 eur. Indoneesalased on ikka fenomenaalsed pakikandjad. Kuna paati  minek oli taas põlvini veest, siis enne veeti paadile kõikide reisijate kohvrid, suured seljakotid ning surfilauad. Andri ja Kerli suure ja raske kohvri (u 20 kg) haaras üks pisikestest mustadest meestest endale õla peale ja selle peale pani teine kohalik mees veel ühe surfilaua. Ja meie siis hoidsime kaldal hinge kinni, sest kui mees oleks vääratanud/koperdanud seal vees, siis kogu elektroonika, mis suures kohvris oli, oleks vette kukkunud. Kõik aga läks õnneks kenasti, meie hirm oli asjata. Paat oli taas turiste täis, ei tea kust nad kõik tulid, sest saarel neid eriti näha ei olnud. Tore kokkusattumus oli see, et Nusa Penidal oli meiega ka üks prantslaste paar, kes olid meiega samas hotellis ja Lembonganis ning kellega koos meid transfeer peale korjas ja paadile viis. Lisaks istus sama prantslasest naine Kerli kõrval ka paadisõidul. Üksteiselt küsiti kinnituseks veel üle, kas tegemist on ikka samade inimestega.

Ka meie Lembongani hotell oli täiesti tühi – hommikusöökidel olime vaid meie neli ja + 2 noorpaari. Aga tore on olla suures hotellis ja hotelli rannas ainult mõne üksiku inimesega – rahulik ja vaikne...teenindajad on ainult sinu jaoks, järjekordi pole.

Hotell Balil, mille Alard leidis Bookingust mõni päev tagasi, on väga kena, meie esimese hotelli tänava alguses (esimene hotell oli tänava lõpus). Nii tuttav tunne oli, ümbruskond juba tuttav, tead kus mis on...

Pesime end paadireisist ja päikese kuumusest puhtaks ning läksime linna peale. Tagasi tulles sõime hotelli restoranis – peale meie nelja oli restoranis veel 2 naist ja live muusikat mängiv DJ.