Dream Beach

31.10.2017 

Kerli ja Andri öö möödus täna palavas toas (ka vist jama konditsioneeriga), lisaks kimbutas neid mingi veider lõhn – niiskus vist. Lisaks oli Kerli häiritud eilsest ämblikusaagast, terve öö oli tunne, et äkki on toas samasugune. Õnneks paistis hommikul (nagu ikka) päike ning ees ootas jälle ca 30 kraadine päev.

Tänane hommik algas pisut enne kella üheksat hotelli teise korruse restoranis. Söökide valik oli lai. Hitiks kujunesid banaani ja ananassi pannkoogid, lisaks proovis Alard ka banaani putru koos meega, mis olevat samuti täiesti okei.

Pärast hommikusööki suundusid A&A esimese korruse retseptsiooni ja rääkisid meile välja reisi Dream Beachile, kuhu on meie juurest autoga u 5 km. Ahjaa ... samal ajal, kui mehed veel all olid, kõlas Kerlil uksekell, ukse taga ootas kohalik töömees ning õige pea selgus, et ka meile antakse uus tuba. Niisiis, koliti Sirlile ja Alardile natukene lähemale.

Sõit randa ja tagasi maksis 300 000 kohalikku raha ehk u 20 eurot. Veetsime seal uskumatute lainetega rannas 3,5 tundi. Kohapeal rentisime 200 000 raha eest rannatoolid koos varju ja basseini kasutamise võimalusega. Dream Beachil oli ujumine omal vastutusel, sest need lained, need olid väga suured ja võimsad. S&K nautisid enamuse ajast päikest, A&A võtsid ette väikese kõnnaku ja avastasid ümbrust. Enne äraminekut viisid nad S&K samale tuurile. Need vaated, te vaid vaadake ...

Dream Beach on iseenesest vaatamist väärt ja kes vähegi siia kanti satub, on see kohustuslik trip. Sirlile aga ei andnud rahu, et rand oli igasugu rämpsu täis, nii paberid kui plastikuid, nii puutükke kui kive. Kus nüüd need suured rohelised aktivistid on ja neid imelisi randu vabatahtlikena koristama ei tule? Nii oleks tahtnud haarata reha ja riisuda sodi kokku. Aga pole ka suurt imestada kui prügikaste ka kusagil pole...

Tagasitulekuga hotelli sai pisut nalja. Meil oli autojuhiga, kes meid hotellist randa viis,  kokkulepe, et ta tuleb meile kella kolmeks järele. Kohtasime ja tervitasime teda isegi, kui neid kauneid vaateid avastamas olime. Kui kella kolmeks parklasse läksime, ei leidnud me eest ei meie autot ega ka autojuhti. Ootasime ja ootasime, tegime ümbruskonnas tiiru, Andri kauples meile juba uue juhi (odavamaltJ), kui äkki meie autojuht, lai naeratus näol, välja ilmus. Loomulikult ta vabandas nagu siin igal sammul seda tehakse, selgus, et ta oli veel vahepeal sööma jõudnud minna. Nüüd oleme tagasi hotellis.

Pestud, kammitud ning veidi puhatud, otsustasid mehed minna täiesti oma pead meie hotelli ranna merre “ujuma”. Naised jäid tuppa puhkama.

Meeste kommentaar: kõndisime, mis me kõndisime aga meri oli ikka põlvini... Pistsime pea vee alla ja vaatasime,  mis põlvest allpool paistab... paistis üks suur sinine meritäht ja kollast värvi kumminuia moodi olend. Jõudsime peaaegu rifile aga kuna vool hakkas väga mere poole tõmbama, siis rohkem ei julgenud minna ja tulime hotelli basseini ujuma, sinna Jaapani vanniJ.